Poiss ütles: „Kaks või mitte ühtki!”
Kaart jookseb; lauale läks leht…
Ei tagasi saa võtta ühti:
on viimne panus juba teht.
„Noor elulootus ongi pehk.”
Kaart jättis jooksu — poisil läigib
kuum higihelmes otsa ees.
On panus läinud!… Mängur käibki
— kel üksi, lootuseta meel —
nüüd hilja öösi rännuteed.
Uus sild jõe kohal kõrgub kangelt,
veel lehvib lippe kirevaid:
usk pühitses ta täna rangelt
ja rongkäik laulel lõbusail:
ta nimeks „Püha Margit” sai.
Poiss jõuab keskele, kus viimne
neet meistritel on silda lööd;
kõik nelja linna tornikiivrid
reas piitsutavad südaööd —
all tähed tuhanded kui söed.
Kui kellad löövad piudi-paudi,
üks jämehäälne, teine peen,
ta pahupidi tähti naudib,
hulk varje kerkib lainte seest:
laps, neiu, noormees, vanamees.
Pead kerkivad, ei tea, mis teha,
käib ringi uudishimus silm,
siis ilmub vee alt terve keha,
kõik hõiskavad: „Ennäe, uus sild —
kõik õnnistama, rõõmus ilm!”
„Hei, tulge!… Tuvikesed, teie!”
Luikvalgeis rõivais peig ja neid
veel sülelevad sillal seistes:
„Ka surnult lahku ei saa meid!”
Ja langevad — kui eluteil.
Aplaus käib. „Miljonäril täitub
nüüd aeg: no julgelt, vanataat!” —
„Kui kõik mu võlglased on läinud,
on aus, kui lähen mina ka!”
Veepeegel all on jälle klaar.
Siis kutsumata tema perra
veel tuleb kolmas, neljas ka:
„Ma olen kaotanud quaterno!”
„Ja mina au — mis sest, et ta
sain neljakümne aastaga.”
Ring pruunis laines rõngaid riivab,
kui rahvast neelab jõgi lai.
Üks poiss veel tuleb: „Käisin priimas
veel eile; raha otsa sai,
ei antud: kargan jalamaid!”
Aus rauk, kel habe lumivalge,
kesk silda lööpab haigena:
„Mind toitis see, kui olin kange,
nüüd aga väeti olen ma!” —
Ta võta, vetepillerkaar!
Tuim nägu pooles mingis, kõhtu
suur proua kannab, õnnetu:
„Kuis piinab elu, hommik, õhtu —
vaid kinni-lahti riietu!”
Ka selle neelab lainte suu.
Üks vingus mehekogu kaua
teeb kära, naerab, kortsus kulm:
„Ma olen marssal, kelle saua
Napoleon kartis nagu tuld!”
Käib ringi sosin: „See on hull!…”
Üks kasimata poiss ta selga
seal kargab, valjult röhatab
ja kaasa lennata ei pelga:
„Mind meister ootab rihmaga —
eks näis, mil armu annab ta!”
„Ma olen rikas,” hüüab teine,
„ning rohkem naudinguid ei tea! —”
„Ma olin talle truu veel eile
ning Alfréd võttis õe mult hea!”
Kõik lähvad teele hanereas.
„Duellil kukkusin ma läbi:
must kuul, sa mine kõige ees!”
„Ma unustasin au ja häbi
ja näe, sai kättemaksuks see:
ma valin peiuks Doonau vee. —”
Ei enam üksi: suures peres
välkkiirelt, tummalt karglevad
nad nagu lennukalad meres
või linnud, kui need tõusevad
tuul tiivus, lendu parvena.
Kui hiigelsilmast pisar langeb,
hiidvetemull all tantsu lööb;
poolkaares isetapulaager
kui veskiratas keerleb öös;
Doonau nad võidab, ära sööb.
Poiss vaatab pealt… ta silm on pime,
meel segi, enam neid ei näe;
ent siis, kui tihedamaks tihe
veekeeris paisub, kõigest väest
ta tunneb: vool tal haarab käe.
Sel tormil pole vastupanu,
ei ühtki väge ilma pääl —
see nõiaring on murdumatu. —
Kui kell lööb üks, sild tühjaks jääb
ja vaikib viimne linnahääl.
