Ballaad
I
Kassa kaljulossi saalis
pidutsesid tšehhi röövlid;
sogane uus vein pokaalis:
juttu alustasid paaris.
Ütles üks: kui majesteetlik!
Ütles teine: magus, meeldiv!
Õnnistan nii heldet kanti,
maad, kus sellist veini anti!
Ütles Telef, sünge päälik:
„Küll on kibe! Kehvalt käärind!
Selles lürpes pole kirge,
Egeris see oleks virre.
Egeri piiskopi kelder
laeni täis on veini kallist:
kehva tšehhi ta ei salli,
aga poolakaga trallib.
Hobustele, teele, teele!
Üles, jooma, rõõmus sangar:
papp ja kapp, see ikka annab,
külalisi käib tal harva.”
Nagu pilv või kaarnakari,
nagu tuulehoog või vari,
mustendav ja valjult praaliv
röövlivägi kaugel traavib.
II
Neiu juurde Egerisse
lendab lind ja palub sisse,
toksib aknal, keksib, hüpleb,
keelitades talle ütleb:
„Ava aken, kaunis piiga!
Sajab lund ja külm teeb liiga,
tuule eest ei kaitse räästas:
ava kiiresti ja päästa!”
„Ei ma ava akna riivi,
sest et üksi kodus viibin;
lahke lind nüüd juba magab,
öökull luusib akna taga.”
„Kull ma pole, see on kindel,
pigem püü, kes paeltes sipleb,
ustav armastuse kuller,
kelle kallim saatis sulle.”
„Noh, kui nii, siis las ma vaatan,
vaene lind! Ma akna paotan;
eks, sa värised seal väljas,
külmas tuules, suures näljas.
Noh, kui nii, siis ulu alla
tule, ma teen akna valla,
ma teen ukse, akna valla…
Soojad pihupesad valla!”
III
Piiskop Rozgonyi lossi uks on valla,
neljast aknareast valgus langeb alla,
madjar poolakat rõõmsalt vastu võtab:
uued tuttavad, vanad hüvad sõbrad.
„Elagu Ulászló! Elagu Hunyadi!”
Mürtsub muusika, saadavad trummarid,
neile kõlab pill, kõlksub joomaastja;
tantsu vihuvad poolakas ja madjar.
„Hei, te sangarid, rüütlid tantsutuuris!
Verd voolab väljas, verd voolab ruumis!
Linn on leekides!… Tuld on näha kaugelt,
kahjutuli teeb siingi õhtu valgeks.”
— „Kus on minu mõõk?” — „Kus on minu sadul?”
— „Appi, aidake, ma ei seisa hobul!” —
„Mul oli damaskus” — „Minul sarlakverev” —
„Minu petšeneeg oli kõige parem.”
„Hei! Nüüd, sangarid, koera peksma lähme!
Teiseks korraks jääb sadul, soe ja pehme!
Ükstakõik, kas ratsa, käpuli või jala —
oht on juba siin, otse meie majas.”
Aken kliriseb, maha kukub värav,
kaunist veini täis joob end saali põrand,
kaunist punast verd täis on libe põrand:
tšehh on juba sees, loss on röövli päralt!
IV
„Mis see mühab, kuuled?” — „Tugev tuul on õues.”
„Mis see klopib, kuuled?” — „Süda sinu põues.”
„Ära mine välja, László, seal on vilu:
seeski suurest külmast väriseb mu ihu.”
„Mis mul karta, kallim? Peagi tõuseb päike;
sinu tuvi südant araks ei tee äike:
sõdurid on väljas, Poola László mehed,
piiskop Simonyi vein neil ei mahu pähe.”
Noormees läkski välja, oli seda tarvis!
Südame kuum veri lume ära värvis,
voolas teele, purskas lävepaku jääle,
tilgakene neiu valge rinna pääle.
Nagu tulesäde, kõrvetab see rinda,
imesooja südant laseb neiul tunda:
armastaja rinda, veritsevat haava;
relva, raudse relva, neiu temalt haarab.
Kes on eales näinud välku talvekülmas,
sõjariista helki musta kesköö hõlmas?
Tuvi kullidega heitlevat nii hoogsalt?
Nõrga neitsi kätest punast verd nii jooksvat?
Palju maanteeröövleid hoobilt langes liiva,
ent Egeri piigast naist ei saanud iial:
viskeoda ots ta südamesse torkas,
särgis lumivalges kaunilt maha langes
kalli koolnu otsa.
V
Koorem seljas, jookseb röövel,
raske kandam rõhub turja;
rahvas vannub tulist kurja,
kraami taga nutab pööbel.
Aga madjar paneb vööle
mõõga, ratsu selga kargab,
talle järgneb poola sangar:
„Noh, kas kardame neid toisid?”
Tublid rüütlid, kannupoisid —
kui nad kätte saavad jooksja,
siis, no tšehh, saad alles koosa!
Miks sa sündisid maailma!
Siis sind tõmmatakse kindlalt
varese ja kaarna söögiks,
häbi märgiks, patu nöögiks
maantee lähedale oksa. —
Tšehhi ramm saab varsti otsa:
mõni langeb surmaunne,
kes saab jooksu, sel on õnne,
aga vähestel on seda.
Telefki ei leia rada
Kassa kaljulossi poole:
vangitorni keldris kooleb,
hingel patte mitusada.
